Vera sõnajalalehtede vaskring

Minust

Iga ese, mille olen valmistanud, sünnib samast soovist: et seda kannaks keegi, kelle keha seda tõeliselt vajab.

Vaske on vastu inimese nahka surutud juba tuhandeid aastaid — Egiptuse kuningannade, Rooma sõdurite ja iga naispõlve poolt, kes on enne meid elanud. Kantud vaikselt, iga päev, vastu nahka. Olen 40 aastat neid esemeid oma kätega valmistanud ning näinud, kuidas inimesed aasta aasta järel tagasi tulevad.

See, mis algas käsitööna, on muutunud millekski, mida oskan nimetada vaid kutsumuseks. Aga nüüd kasvavad mu lapselapsed suureks ilma minuta — ja esimest korda 40 aasta jooksul on miski tähtsam kui töö ise.

Iga ese selles kollektsioonis on tehtud minu kätega, ükshaaval. Neid on vaid nii palju, kui jõuan teha — ja kui need on otsas, rohkem ma neid ei valmista.

Mu ema elas 96-aastaseks. Ta kandis vaske iga ainsa päev.

Ei võtnud seda kunagi ära. Mitte duši all. Mitte magama minnes. Mitte isegi oma pulmapäeval.
Meie nimetasime seda ebausuks. Tema nimetas seda traditsiooniks.

Ta kasvas üles, kandes vaskehteid iga päev — täpselt nagu tema ema ja tema ema enne teda.

"Sa lõpetasid vase kandmise ja hakkasid imestama, miks kõik tundub raskem."

Aastaid ei pööranud ma sellele tähelepanu. Kuni sain 50 ja hakkasin teda vaatama — tõeliselt vaatama — ja mõistsin, et ta oli vananenud teisiti kui ükski teine naine, keda tundsin.

Tal oli midagi, mille tänapäeva naised on minu meelest kaotanud: miski, mille ta igal hommikul ümber pani ja mis sidus teda ema, vanaema ja kõigi naistega, kes olid enne neid. Väike igapäevane rituaal. Kolm tuhat aastat vana. Ei mingeid tablette. Ei mingit ajakava. Ei midagi, mida meeles pidada.

Tema vaskkäevõru on nüüd minu randmel.

Liiga hilja talle öelda, et tal oli õigus. Aga sinu jaoks pole veel hilja.